Kõik algas sellest, et Tallink saatis mulle vouceri 2-le reisijale Helsingisse või Stocholmi. Otsustasin kaasata sellese plaani Ave, kuna ka temal oli sünnipäev saabumas. Seega laupäev, pühapäev ja esmaspäev - tüüpiline Stocholmi kruiis, kus vist 100% eestlastest vähemalt 3x käinud on! Muideks minul oligi see kolmas kord. Põhikooli lõpus käisin venna ja ta sõpradega, eelmise aasta novembris aga Merili ja ta töökaaslastega.
16.02.2008
Nüüd siis mina ja Ave! Õnneks valisin väljasõiduks laupäeva, sest eelmise kruiisi ajal pidin ilusti 5ni tööl olema ja taksojuht oli sunnitud 110km/h sadamasse sõitma, et ma ikka laevale jõuaksin. Seekord oli algus rahulik, aga sisimas ma juba teadsin, mis mind esmaspäeval ees ootab. Kuid see selleks!
Sain Avega sadamas kokku, lunastasin meie kajutikaardid ja kooberdasime mööda toru laeva peale. M/S Victoria kajut nr. 8714 - kolisime sisse!
Asjad kajutisse visatud, jooksime kiiruga tekile, et teha mõned kunstifotod öisest "kilukarbist".
Pilt ei tulnud küll suurem asi, sest tuul puhus ja laev vibreeris ja kõik need teised vabandused. :D
Leppides tõsiasjaga, et head pilti me täna teha ei suuda, kooberdasime oma kajutisse tagasi, et natuke pikutada ja õhtuseid plaane kokku panna. Nagu me kõik teame, siis ega kruiisil pole midagi muud teha, kui end täis juua ja Ballooni tantsima minna. Me alustasime aga tasa ja targu väikse siirdipoisiga. Seejärel otsustasime minna tegema seda mida ikka ehk BINGOt mängima. Juhuu...algus oli paljulubav, kuid siis keeras õnn mulle selja. Sama kehvasti läks ka Avel. Seega ei jäänud meil muud üle, kui roosad vildikad tuuri panna ja saatust kiruda. Alljärgnevalt ka üks kena jäädvustus, kuidas ma jälle mitte midagi ei võitnud.
Bingo-Bongo mängitud kooserdasime mööda laeva ringi ning lõpetasime kajutis...lonksasime mõned lonksud jooki ja mölutasime niisama aega surnuks, kuni kell sai niipalju, et oli aega diskoteeki minna. Siin ka foto, kuidas mina aega surnuks mölutan:
Oh, ma tean, ma olen üks naljahammas - hahahaaaa... Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jutujärg jäi diskoteegi juurde ning ega sellest head midagi loota ei ole, kui mina ja Ave Ballooni lähme, sest kahjuks või õnneks ei olnud me saavutanud seda joobeastet, kus halb muusika oleks heaks joodud ja koledad mehed ilusaks ja ennast peo printsessiks. Istusime ja vaatasime siis neid inimesi seal ja õõvastus tuli peale. Istusime veel natukene, kuid asi ei läinud paremaks mitte üks teps. Olime fakti ees, kas istuda veel natukene ja loota imele või kiiremas korras ummisjalu põgeneda. Valisime viimase ning jõudsime omadega karaooke saali - õu mai kaad, see oli juba veel kõrgem level. Sinna ei oleks kohe kindlasti nii kainena (kui meie seda olime) tohtinud sattuda. Hetkeks tekkis mõte üle parda hüpata, kuid siis ma adusin, et need inimesed ei ole millesgi süüdi. Alkohol on nendega oma töö teinud ja hommikuks ei mäleta niikuinii mitte keegi mitte midagi ja juhtunut poleks nagu olnudki. Deja vu tunnet võivad tekitada ainult mõned pildid, mida fotograafid agaralt sulle kalli raha eest müüa tahavad. Kuid sa ei osta neid fotosid, sest nad ei suuda sind piisavalt veenda, et sina just see õhtu kõige suurem karaookestaar olid. Puhas photoshopi keiss, arvad sina! ;) Kuid see selleks, me kõik oleme selle faasi ("umbjoobes laeva peal lollusi tegemas") oma elu jooksul läbi teinud, seega ei saa me kedagi süüdistada. See on üks osa me elust - tahame me seda või mitte! :) Nüüd aga tagasi meie põgenemise juurde... Jah, mis siin ikka, ega me enne pidama ei saanud, kui kajuti uks selja taga kõlpsuga kinni vajus. Viskaisime voodile lösakile ning nautisime vaikust. Oeh, head ööd! Krt, oleks võinud hoopis soovida "Rahulikku und!", sest mingi kella 4 ajal oli vahepeal küll selline tunne, et nüüd on Titanicu keiss. Sedasi loksutas ja rahutas seda laeva, et ebamugav oli magada ja siis see ragin ja krigin ja mürin...Õudne! Vaatasime telekast, kas oleme juba karile sõitnud või lähme me põhja või on siinkandis meri juba nii jääs, et selline ragin-krigin-mürin on...Kõik tundus olevat kontrolli all. Püüdsime kuidagi pikali olla ja mõtlesime kummale poole oleks mõtekam ujuda, kas Eestisse või Rootsi... Mõne aja möödudes jäi vähe rahulikumaks ning me uinusime taas...
17.02.2008
Avasime oma väiksed silmad ja vaatasime telekast, kas maa paistab ja kaugel on täpike. Kell oli täpselt niipalju, et end valmis sättida ja hommikust sööma minna. See oli mul väga kaval idee võtta ka hommikusöögid, sest see säästab meid linnavahel mingite söögikohtade otsimisest ja kuna meil eniveis ju pohmakat polnud, siis hommikune söömine oli igati teretulnud. Saime mõnusa laua väikse aknakese all ning otsustasime kuni sadamasse jõudmiseni seal nüüd istuda ja makstad raha eest viimast võtta. Mugisime oma kõhud nii punni kui võimalik ja jõime tasside kaupa kohvi peale. Oh, see oli selle reisi üks mõnnamaid osasid...Enne laevalt lahkumist üritasime veel tekilt paar kunstifotot teha:
Veel enne laevalt lahkumist mõtlesime kavalad olla ja münte vahetada. Infos aga vastati meile naerul näoga, et sadamas vahetatakse ja meie loomulikult jäime uskuma. Sadamas saadeti meid kuupeale ja bussijuht saatis meid kuupeale ja ümbruskonnas polnud ühtegi kohta, kus oleks saanud raha vahetada, seega olime väääga kurjad. Mul oli raha olemas, aga Avel mõned kopikad puudu. Lõpuks muutusime nahhaalseks ja pressisime end bussi - mina ostsin pileti ja Ave sõitis jänkut. Järgmine kord, kui ma peaksin uuesti Stockholmi minema, siis ma tean, et võtan kohe kamaluga münte kaasa. Lõpuks saime siis kesklinna - juhuu... Ega meil mingeid plaane kuhu minna või mida teha ei olnud. Mõtlesime vaadata kuhu jalad kannavad. Teha mõned pildid ja VAHETADA MÜNTE, et me bussiga sadamasse tagasi saaks sõita :) ning osta mulle postkaart ja see posti panna.
Koosedasime mööda käidud trajektoori - istusime lõvide peal ja tegime kuningalossile ringi peale ja kooserdasime veel mingites imelikes nurgatagustes ja siis lõpuks jõudsime mingisse väiksesse parki, kus oli mõnusalt roheline rohi ja ilusad pingid. Istusime maha, et kaarti kirjutama hakata. Mulle nii meeldis seal pargis, sest seal oli kevad...päike soojendas mõnusalt ja lillelehed pressisid end mullast välja. Pärast masendavat talve näha sellist kevadet ja veebruari kuus, tegi südame kohe rõõmsaks. Istusime seal oma pool tunnikest ja kuulasime linnulaulu ning lihtsalt nautisime olemist. Seejärel jalutasime edasi ning leidsime ühe hästi ilusa purskkaevu. Mina kui purskkaevupede hakkasin seda kohe pildistama. Teisel pool purskkaevu oli aga teine purskkaevupede ja pildistas ka...võtsin julguse rindu ja andsin oma fotoka talle, et ta saaks meid Avega koos jäädvustada. :P Heh, ei olnudki varas vaid täiesti tavaline purskkaevupede. Liikusime edasi ning jõudsime järgmise vahva asjani, uisuväljakuni....Oh, see on nii armas - mulle nii meeldivad väliuisuväljakud. Need on kohe nii romantilised minumeelest. Ja väljas oli ikka veel ilus ilm ning meil oli veel nii palju aega, et mõnest poest läbi põigata ja kingitusd osta. Plaan oli kingitused osta kodustele, aga noh mina ostsin endale kõrvarõngad ja Ave ostis endale päikseprillis ja sellega siis shoplemine lõppes... Tüüpiline! :) Bussipeatuse poole liikudas nägime ühel ristmikul indiaanlastest tänavamuusikuid - päris sürr! 
18.00 olime laevas tagasi ning viskasime pikali, et oma jalludele natukene puhkust anda. Pidime veel paar tundi kannatama, enne kui õhtusöögile minna saime. Õnneks lendab puhates aeg kiiresti. Kustud-pestud-kammitud, läksime me sööma. Vastandina hommikusöögime, saime nüüd eriti nõmeda laua, mida pidime jagama ühe paarikesega. Nad ajasid selliset pläma suust välja ja käitusid nagu oleks neil tõsime arengupeetus. Püüdsime nende seltskonda ignoreerida ja võtta õhtusöögist viimast. Siis aga hakkas meid ründama ettekandja, kes meilt nõusid nina eest ära viis, küsimata, kas me oleme lõpetanud või mitte. Rüüpasime oma veini ja püüdsime ka teda ignoreerida. Kuhjasime oma taldrikutele aga head ja paremat ning ei teinud nägugi, et me tahaks ära minna. Hetkel, kus me tundsime, et enam ei mahu otsustasime veel natukene kaasa varastada. Ega me ei saa ju kajutis veini juua ilma viinamarjade ja lõhesaiata... :DKui kõht täis mugitud, läksime ja vaatasime selles kabareebaaris pakutavat kultuurikava, kuid pärast poolt tundi vaatasime Avega üksteisele otsa ning me ei pidanud seda isegi valjult välja ütlema. Läksime ja varjusime oma kajutisse. Seadsime end mõnusalt sisse ja vaatasime laevas ja õues toimuvat läbi televiisori. Meil oli oma privaatne pidu ja see oli tunduvalt naljakam.
Kui laev Mariehamni jõudis, siis otsustasime oma mugavustsoonist välja tulla ja tekile kunstifotosid püüdma minna. Tõmbasime siis tuduriietele õueriided otsa ja läksime välja. Kunstifotode kunstilisust võite ise hinnata, aga meil oli vähemalt kohutavalt naljakas. Eriti naljakas oli see, kuidas tagasiteel liftis mingid laevatöötajad meid oma boxi kutsusid ja kuidas me Avega neile mingit totaalset sodi suust välja ajasime... Hahaha...läksime me oma kajutisse tagasi ja hakkasime EuroSporti vaatama. ;)
18.02.2008
No comments:
Post a Comment